Kes tegelikult valitseb Eesti riiki?

Tegin kunagi toimetuse koosolekul nalja, et peaksime küsima nüüd selle mehe kommentaari kah, kes tegelikult Eesti riiki valitseb. See naljana öeldud fraas on mulle pähe turgatanud hiljemgi, näiteks jälgides keskkonnatasude ümber toimuvat või nähes riigikogu programmeeritud saamatust kiirlaenuturu piiramiseks. Kuid on üks mees, kelle mõju ulatust ma selles kontekstis tegelikult teada tahaksin: Margus Linnamäe.

Mõni aasta tagasi nimetas Äripäev Neinar Seli teatud mööndustega Eesti oligarhi tiitlit väärivaks ettevõtjaks. Täna teeksime Selist selles kontekstis rääkimisega Linnamäele selget ülekohut.

Avalikkuse eest varju hoidval Linnamäel on kadestamisväärne oskus omandada turgudel valitsev mõju ilma enda isikut täielikult selle mõjuga seostamata ja konkurentsiametit häirimata. See teeb ta sootuks mõjukamaks, kui seda näitab 15. koht Rikaste TOPis. Lisaks näib mehe ind uusi turge võtta veereva lumepallina üha suurenevat.

Eesti Ekspress näitas eelmisel nädalal, kuidas Linnamäe hõivas Hollandis registreeritud juriidilise keha kaudu Leedu ja Eesti kuulutusportaalide turu, millele järgnesid hinnatõusud portaalides kv.ee ja city24.ee. Üha valjemalt räägitakse, et juba lähiajal võib kogu Eesti Meedia kontsern ametlikult libiseda Linnamäe kätte, sest Mart Kadastik tõmbub Postimehe juhtimisest tagasi. BNSi ja Freqmedia ülesostmisega on Linnamäe orkestreerida ka Eesti meediamonitooringu äri.

Eelkõige aga paneb kulme kergitama hästi kapitaliseeritud ja väga sihikindla Linnamäe oskus tõmmata niite sisuliselt kõigis suuremates erakondades.

Tunamullu kirjutasime, kuidas IRLi kuuluvate Liisa-Ly Pakosta ja Siim Kabritsa ning Reformierakonna liikmete Tõnis Kõivu ja Peep Aru esitatud seaduseelnõu oleks kõige rohkem otsest kasu toonud Tallinnas Paljassaares kinnisvaraarendusega tegelevale Linnamäele, sest see vähendaks tema maal ehituspiiranguid. Pärast selle avalikustamist on eelnõu küll nüüdseks kalevi alla pandud, kuid mitte kustutatud.

Veel huvitavam on kõrgelt reguleeritud ravimiturul toimuv, kus Linnamäe on võtnud kasutusele tõeliselt bütsantslikud manöövrid. Nii ei soovinud Märt Raski juhitud riigikohus aastaid otsustada apteekide asutamispiirangute kaotamise üle ja kui uue esimehe ametisse astudes piirangud lõpuks kaks korda põhiseadusevastaseks kuulutati, ei pidanud riigikogu seda millekski. Tähelepanuväärne on, et pärast riigikohtu esimehe ameti maha panemist on Rask võtnud enda südameasjaks just ravimituru, olles näiteks proviisorite koja loomise üks aktiviste. Koda peaks pealtnäha olema ellu kutsutud Linnamäe tegevuse piiramiseks, kuid kas ikka on? Linnamäele kuuluva ravimite hulgimüüja Magnumi kaudu jäävad apteekrid tema lõa otsa kas otse palgal olles või pikaajalise lepinguga n-ö sõltumatutena ikkagi. Kust sa ikka muidu ravimeid apteeki soetad kui mitte hulgimüügituru valitsejalt? Vaata kust otsast tahad, mäng apteekide asutamise või omamise piirangute ümber lõpeb igal juhul Linnamäele kasulikult.

Lisame siia konkurentsiameti juba eelmisel kümnendil tehtud ja tänaseni tagasi lükatud ettepanekud vabastada käsimüügiravimite ja toidulisandite turg. Ettepanekute kohaselt võiks anda viimaste müügi õiguse ka suurtele jaekettidele, näiteks Selverile, kes asja vastu huvi tundis. Selgituseks – just käsimüügilt ja toidulisanditelt teenivad apteegid suurimat kasumimarginaali ja lühikatsetused mõnede käsimüügiartiklitega näitasid, et jaeketid müüks neid tunduvalt odavamalt. Ikkagi konkurents. Kuid midagi ei juhtunud, asi toppas aastaid ja selle ajaga jõudis Linnamäe lausa jäätisekohvikute ketti arendama asuda ehk Selveri mängumaale tungida. Nüüd lõpuks veebruaris peaks asi riigikogu suurde saali minema.

Me valime kuu aja pärast uue parlamendi. Vaeme kandidaate, räägime erakondade programmidest ja jagame valijakompassi küsimuste vastuseid. Kuid minu jaoks kummitavad teised küsimused.

Rain Rosimannus (või Kristen Michal, kui uskuda koalitsioonipartner Sven Mikseri äsjases kirjas erakonnakaaslastele toodud hinnangut Reformierakonna tegeliku juhi kohta), kas ja kui palju raha oled Linnamäelt saanud ja palju sellest erakonnale on läinud? IRL, kas teie soosiv suhtumine Linnamäe ärihuvidesse on kantud 1990ndate aastate rahasüstidest või millestki värskemast? Sotsid, kas asjaomaste sõnul teemas mitteorienteeruva Heljo Pikhofi määramine riigikogu sotsiaalkomisjoni esimeheks oli juhus või kellegagi konsulteeritud valik? Keskerakond, miks te ülejäänud kolmele parlamendierakonnale pole tahtnud Linnamäe osas kohta kätte näidata või vähemalt neist eristuda?

Oligarh tähendab võimul oleva ladviku liiget. Selle definitsiooni järgi pole Linnamäe seda veel. Kuid kõik eeldused on tal selleks olemas. Meedia on. Poliitikud on. Raha on. Olen alati imestanud, kuidas teistes Ida-Euroopa riikides saavad oligarhid vabalt tegutseda: kõik justkui teavad, kuidas niite tõmmatakse, ent midagi ei juhtu. Jälgin huviga, kas samas suunas tüürib nüüd ka Eesti – ja kes tegelikult otsustab, mida seadusandja teeb.